Üle aasta aja turvakodus elanud väikelaps jääb tädile
16.02.2018 tegi Harju Maakohus otsuse, millega määras ühe 4-aastase poisi eestkostjateks Mustamäe Linnaosa Valitsuse, eelistades neid menetluses paralleelseteks avaldajateks olnud lapse lihastele sugulastele. Käesoleva aasta veebruaris pöördus meie poole lapse tädi, kes leidis, et otsus rikub oluliselt nii tema pereringkonda kuuluva lapse kui ka tema enese (sh abikaasa) huve, sest menetlusse esitatud kohaliku omavalitsuse arvamused, millele kohus peamiselt otsuse ka rajas, olid moonutatud, ühekülgsed, sisaldasid arvukalt fakti- ja analüüsivigu ning mis olulisim – arvamuse kujundanud omavalitsuse lastekaitsetöötajad ei olnud selle kõige avaldamiseks mitte kordagi külastanud pere kodu, viinud läbi pereuuringut ega selgitanud välja lapse arvamust.
Vandeadvokaat Urmas Arumäe ja büroo jurist Katrin Kiisk asusid pere esindama alates käesoleva aasta veebruarist, mil pere eeskätt lapse jaoks kaitset palus. Esitasime toonasele Harju Maakohtu määrusele määruskaebuse, paludes see tühistada. Paar kuud hiljem tegi aga Tallinna Ringkonnakohus määruse, millega jättis perekonna määruskaebuse läbivaatamata, kuivõrd Ringkonnakohtu hinnangul puudub alaealise eestkostemenetluses tädil kaebeõigus. Tõepoolest, TsMS § 532 lg 1 kohaselt omab kaebeõigust üksnes isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, otseliinis sugulane, isiku enda nimetatud lähedane isik (usaldusisik) või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus. Ehkki tegemist on täisealisele piiratud teovõimega isikule eestkoste määramise regulatsiooniga, tuleb täna kehtiva TsMS § 554 alusel lähtuda ka alaealiste puhul sama kaebeõiguse sättest, sest alaealise eestkostemenetluse regulatsioon seda ise eraldi ei sätesta.
Hoolimata eeltoodust esitasime Tallinna Ringkonnakohtu määrusele määruskaebuse Riigikohtule põhjendusega, et 1) tegelikkuses olid ka lapse tädi ja tema abikaasa ise esimese astme menetluses avaldajad, mistõttu peab olema neil õigus menetlusõigusi käsutada sarnaselt teisele avaldajale (sh kasutada kaebeõigust) ning 2) alaealise eestkostemenetluseses on kaebeõiguse realiseerimisel lähtumine täisealise piiratud teovõimega isiku menetluse kaebeõigusest selgelt lapse huve kahjustav, kuivõrd alaealise puhul on kaebeõigust omavate isikute ring oluliselt väiksem (nt pole alaealisel reeglina abikaasat, piiratud teovõime tõttu ei saa ta nimetada usaldusisikut ega kaevata ise jmt). Riigikohus jättis kaebuse aga läbivaatamata.
Kuivõrd Harju Maakohtu 16.02.2018 määrust ei olnudki seadusepügalate ebaõnnestunud sõnastuse tõttu võimalik perekonnal kaevata ning ükski järgmine aste maakohtus esitletut vaagida ei saanudki, otsustasime 06.07.2018 esitada Harju Maakohtule uue avalduse lapse senise eestkostja (Mustamäe LOV) vabastamiseks ning tema tädi ja abikaasa nimetamiseks uuteks ühisteks eestkostjateks, mh sisaldas avaldus ka esialgse õiguskaitse rakendamise taotlust, mille kohaldatava abinõuna palusime laps anda tädi perre ka juba kohtumenetluse ajaks. Selleks hetkeks oli laps viibinud Tallinna linna kolmes erinevas turvakodus täpselt ühe aasta, ühe kuu ja kuus päeva. Harju Maakohus võttis esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse menetlusse samal päeval üksnes kolm tundi hiljem ning kuulanud ära kõik asjasse puutuvad menetlusosalised rahuldas selle 23.07.2018.
Selle loo peakangelane, 4-aastane poisslaps, ristiti meedias väikeseks Martiniks, kelle käekäik avalikkusele väga korda läks. Pärast pikka elu turvakodus ning sisuliselt nelja erinevat kohtuastet, on väike Martin tänavu 19. septembril tehtud uue määruse kohaselt määratud aga jäädavalt oma tädi perre elama. Maakohus nõustus, et lapse psühholoogilised, füüsilised, emotsionaalsed ja kognitiivsed vajadused on kõige enam kaitstud just tema tädi perekonnas ning lapsel on oma tädiga sisuliselt ema-lapse lähedast sidet iseloomustav suhe. Laps kutsubki tädi täna oma emaks. Linn on kinnitanud, et otsust edasi ei kaevata.
Mis küll läks selles loos aga sedavõrd valesti, et üks omaenese perekonda tagasi igatsev laps jäeti sellest hoolimata enam kui aastaks ajaks turvakodu seinte vahele ning algatati perekonna teadmata lausa lapse lapsendamismenetluski, jäägu selles loos ametnike südametunnistusele. Meie hinnangul on just see kaasus see õpikunäitel põhinev musterkaasus, kuidas lastekaitsetöö ei peaks mitte kunagi tehtud olema. Lapsi ei hinnata subjektiivselt, peresid ei analüüsita paberil ja me loodame, et need põhimõtted saadavad kõiki Eesti Vabariigi lastekaitsetöötajaid kogu nende järgneva elu. Just nende kohalike omavalitsuste töötajate võimuses on otsustada väga paljude laste elusaatus ja see töö ei tohi, ei või ega saa olla pealiskaudne. Me peame olema veendunud, et me teeme oma laste jaoks vaid parima.
Ühtlasi on meil siinkohal hea meel nentida, et väikese Martini loo valguses on Riigikogu õiguskomisjon lubanud seista hea selle eest, et alaealise eestkostemenetluses kaebeõigust omavate isikute ring saaks laiendatud ka sedavõrd lähedastele sugulastele nagu õed-vennad ja onud-tädid. Selle tarbeks tegid büroo jurist Katrin Kiisk ja MTÜ Igale Lapsele Pere juht tänavu juulis ühispöördumise, millega palusid õiguskomisjonil vastavat muudatusvajadust vaagida ning oleme saanud tänaseks tagasisidet, et kogu komisjon nõustus Kiisaga ühehäälselt – seadus vajab muutmist.
Tallinna linn on kinnitanud, et väikese Martiniga kokkupuutunud ametnikud täna omal kohal enam ei jätka ning see puudutavat kokku nelja ametnikku. Ühtlasi on Tallinna abilinnapea Tõnis Mölder avaldanud, et: “Väikese Martini juhtum on näidanud kõige nõrgemad kohad pealinna lastekaitsetöös ning töö käib nende kõrvaldamiseks. Selline segane asjaajamine ei tohi enam ühelegi lapsele ega perele osaks saada.”
Kogu pikka lugu on järjepidevalt kajastanud ERR, millest viimane ning kronoloogilises järjekorras jälgitav menetluse kulg, on loetav siit.
Meie omalt poolt soovime aga väikesele Martinile palju õnne, kes tähistas äsja oma viiendat sünnipäeva ning saab seda jäädavalt ja alatiseks teha perekonnas, kuhu ta kuulub. Soovime perekonnale jõudu, täname neid selle emotsionaalse visaduse eest, mille nad sirge seljaga sel kolgata teel läbi käisid ning soovime neile imelist kooskasvamist!
